Lugesin Agu Uudelepa tööd propaganda kohta ja kuigi see oli ka üldiselt hea lugemine jäi sealt minu jaoks eriliselt kõlama mõte, et me ei mäleta tihti fakte, vaid ainult tunnet või emotsiooni, mis nendega kaasnes. Esiteks arvasin, et nii ei saa olla. Muidugi ei jää meelde kõik mida kuuleme, aga midagi jääb ju ikka? Ma ju ometi tean palju põnevaid fakte, olulisi arve...
Aga siis sain aru, et tegelikult on selles mõttes ka tõde. Kui palju kordi on keegi küsinud minult:"Kas see oli ka hea raamat/film/etendus?" ja mina olen siis õnnelikult vastanud: "Jah! Ma nägin/lugesin seda mõni aasta tagasi! See oli väga hea!" ja siis avastan, et ma tegelikult ei mäleta eriti millest see oli, võimalik, et meenub mõni koht, mis mulle eriliselt muljet avaldas, aga on juhtunud, et ma tõesti ei tea muud kui seda, et minu meeles oli see hea. Ma olen ometi ainult 19-aastane ja tundub kuidagi imelik,et selline olukord võimalik on, aga.... tundub, et autoril oli siiski õigus.
Selline lühike mõtteavaldus siis - tahaksin teada, kas kellegi teisega on ka nii juhtunud? Äkki mul on lihtsalt mäluga probleeme.
olen sinuga sama meelt, lõpuks jääb tunne, emotsioon... kuigi kommunikatsiooni erialal töötavad inimesed ei tohiks emotsioonidega manipuleerida. sleline vastandlik olemine selle tundega. aga jah, lõpusk jääb vaid tunne, nii see on...
ReplyDeletemõtlesin selle peale ja meelde tuli mitu kunagi kuuldud infokildu. esiteks et inimese aju on üsna vähesuutlik, mõne geeniusest erand va kasutame vaid paarkümmend protsenti aju potentsiaalist. teiseks öeldakse, et aju pole prügikast, me kipumegi ära unustame fakte, mis ei ole tegelikult vajalikud. kas pigem kehtib see igasuguste faktide kohta või ka negatiivsete emotsioonide kohta. meelde jäävad ikka pigem head mälestused ja halbadega hakkab ajus tööle justkui enesekaitserefleks. ja kui küsida nii, et mida inimesel on heaoluks vaja, siis pigem ikka häid mälestusi ja tundeid, kui hunnikute kaupa fakte. elukutselised mälumängurid ehk välja arvata.
ReplyDelete