Tähenduste loomisest

Lugesin seda Raivo Palmaru artiklit. Mulle meeldis selle juures mõte, et mitte ainult meedia ei loo tähendusi, vaid me kõik loome. Lisaks ei mõista keegi maailma kunagi täielikult. Kui ma selle välja kirjutan tundub see kuidagi ilmselge, aga hetkel kui arutame selle üle, kas ajakirjandus loob või peegeldab, paistab see kuidagi ununema. Me justkui süüdistame meediat selles, et alati ei näidata maailma sellisena nagu see tegelikult on, vaid ainult ühte tahku teatud nurga alt. Samas tuleb artiklist aga hoopis välja, et inimeste jaoks on tõde tähtsam kui reaalsus. See, kuidas me maailma näeme, on olulisem sellest, milline see tegelikult on.

Ühest küljest pakkus loetu mulle teatavat meelerahu, sest see tähendab, et ükskõik kui hästi ja erapooletult ma ka enda meelest ei kirjuta, leidub ilmselt alati keegi, kes arvab, et ma loon tähendusi, sest inimesed mõistavad asju erinevalt.

Teisest küljest on tegemist ääretult ärevaks tegeva materjaliga, sest et pealtnägija saab kajastada sündmust ainult läbi oma silmade, nii nagu tema sellest aru saab ja tegemist ei ole igal juhul täieliku tõega isegi siis kui sellele lisada veel teise, kolmanda ja neljanda inimese vaade. Mida ma siis peaksin tegema kui saan aru, et reaalsust ma igal juhul peegeldada ei saa, sest ma ei mõista seda kunagi täielikult?!

Ilmselt on selline lahendus klišee ja mul on tunne, et lõpetan juba mitmendat postitust tõdemusega "tuleb anda endast parim", aga ma ei näe paremat lahendust. Tuleb proovida näha olukorda nii mitme nurga alt kui võimalik ja leida reaalsusele kõige lähedasem variant.