Ma tahtsin juba pikemat aega seda teemat üles võtta, aga ma ei osanud seda kuidagi hästi ja tabavalt kirja panna, nii et ta istus mul mustandites. Nüüd siis üritan uuesti.
Kirjutan sellisest fenomenist nagu "daily me" Lugesin selle kohta raamatu "The Contemporary Theory of the Public Sphere" 15. peatükist.
"Daily me" tähendab põhimõtteliselt seda, et inimesed tarbivad ainult selliseid uudiskanaleid ja uudiseid, mis on nende enda eelistustega seotud, mitte ei saa tervikut uudispilti, kollektiivset kogemust, lugedes seda sama lehte, mis kõik teised.
Mina mõtisklesin, et kas tegemist on probleemiga ja kas see ka reaalselt eksisteerib. Ma jõudsin järeldusele, et kuigi inimesed tarbivad sellist meediat nagu neile endale meeldib, saavad nad lõpuks ka ikkagi kollektiivse kogemuse. Ma olen nõus, et kõik loevad seda, mis neile huvi pakub. Usun ka, et on tore, et tänapäeval on valik nii lai, et kõigil on võimalus leida see väljaanne, mis räägib neile huvipakkuvast. Samal ajal on aga ka asju, mis huvitab väga suurt hulka, peaaegu kõiki, inimesi. Kui maailmas toimub midagi suurt ja raputavat või juhtub riigis midagi olulist, kuuleb sellest õige pea enamik, sest see puudutav kõiki. Sellepärast arvan, et isegi kui "daily me" fenomen teatud määral eksisteerib, siis ei ole see suureks probleemiks. Alati leidub sellist kõneainet, mis leiab kajatust paljudes, paljudes ringkondades. Täielikult ei teki olukorda, kus elatakse igaüks oma isiklikus väikses infomullis, teemadega, mis kõidab väikest gruppi. Arvan, et ühiskond ei saaks selliselt toimida, kasvõi juba seetõttu, et erinevate valdkondade ja huvigruppide liikmed suhtlevad teineteisega ja ühiseid jututeemasid peab ka olema.
No comments:
Post a Comment