Friday, November 22, 2013

Minu väikesest jälitustööst...

Vastavalt loengus antud ülesandele jälgisin eile õhtul Solarise toidupoes inimeste tarbimisharjumusi.

Viisin oma väikese jälituse läbi üksi, sugugi mitte sellepärast, et ei oleks olnud toredaid inimesi kellegaga kampa lüüa, oli ja loodetavasti ei solvanud ma oma sooviga üksi olla kedagi. Ma tundsin, et omaette on lihtsam, rahulikum ja paistab vähem silma. Kartsin küll, et mis siis tõesti saab kui perekond lahku lööb, aga võin kohe ette öelda, et nii ei juhtunud, ette tulid hoopis teised ootamatud probleemid:

1. Täiuslikke perekondi, kus on ema-isa-laps on väga raske leida. Võib olla valisin ma lihtsalt vaatluseks vale aja, aga kui ma mõtlesin siis ma ei käinud ka ise lapsena eriti tihti terve perega koos poes.

Lõpuks vaatlesin nii seltskonda, mis koosnes kahest perekonnast kui ühte ema ja tütart.

2. Kui lähete vaatlust tegema üksinda, võite kindel olla, et kohtute mitmete vanade tuttavatega, kes kõik tahavad teada kuidas teil läheb. Esiteks kohtasin oma Eesti keele ja kirjanduse õpetajat keskkooli aegadest. Mul polnud plaani ei vaadeldavale perekonnale ega kellelegi teisele vahele jääda ja seega polnud ma ka ühtegi vabandust välja mõelnud ja vastasin tema küsimusele, mida ma tegema lähen midagi väga veidrat ja umbkaudset.

Teiseks kohtusin inimesega, kelle telefoninumbrit ega Facebooki mul pole ja keda polnud pikemat aega näinud. Üritasin hetkeks arendada nii vestlust kui jälgida seltskonda enda ees, aga sain aru, et sellest ei tule midagi välja. Tuttav küsis mu käest, et kas ma saadan sõnumeid, nii et vähemalt sain kinnitust sellele, et ma näen sellisel viisil märkmeid tehes normaalne välja.

3. Võite avastada, et inimesed tulevad, näevad ja ostavad, mitte ei tee pikka aeglast jalutuskäiku riiulite vahel.

Võimalik, et sellised probleemid tekivad ainult minul ja kõigi teiste retkedel ootavad neid teistsugused huvitavad takistused.

Mida veel naljakat?
Ah jaa. Oma püüdluses märkamatuks jääda otsustasin sel ajal, kui ema ja laps juustu üle arutasid, kõrval lauas veini degusteerida. Paraku tean ma veinidest täpselt nii palju:


Tegelikult mulle isegi ei maitse suurem osa veine, nii et ma ei tea, miks see algselt nii hea mõte tundus.

Sain vaatlusega loodetavasti päris hästi hakkama, Igal juhul oli see üks huvitav ja eriline ülesanne ning ilmselt selline, millest tulevad kõige lustakamad blogipostitused.


Helina

No comments:

Post a Comment