Nimelt tuli jutuks see, et kui keegi meist aru ei saa siis see on meie enda viga. Me ei seleta piisavalt selgelt oma mõtet, sellega seotud tagamaid, oma tundeid ja käitumise põhjuseid. Ma nõustun sellega ja olen alati arvanud, et otse välja öelda on parem, kui lisada oma sõnadele teistele tabamatut allteksti, lootes, et teine pool saab aru, pettudes kui ei saa. Selline käitumine survestab ka vastaspoolt, kes tulemusena hakkab iga sõna meeleheitlikult analüüsima, hirmus, et äkki jääb jälle midagi "ilmselget" tema jaoks märkamatuks. Sellega seoses meenus mulle loengu ajal see video. Ma jagan seda soovitusega siivutustest mööda vaadata(kui need häirivad):
AGA… kõigest eelnevast hoolimata mõtlesin ma ikkagi, et mõnikord me tahame, et meid mõistetaks, ilma, et me midagi ütleksime ja ma ei usu tegelikult, et see on meist rumal või naiivne lootus, eriti inimeste puhul, keda peame perekonnaks, sõpradeks, kallimateks. Üks asi on see, et ükskõik kui sõnavabas riigis me ka ei ela on asju, millest me ei taha pikemalt rääkida, mis on piinlikud, valusad ja väga mitmetahulised ja seetõttu ka raskesti seletatavad.
Aga teiseks, kui näiteks 1 naine paneb uue kleidi selga ja väljendab oma soove ja nende tagamaid selgelt: "Ma ostsin täna selle uue kleidi ja see meeldib mulle endale. Ma tahan, et sa ütleksid mulle, et see on ilus ja, et ma näen selles sale välja." Isegi kui ta nüüd saab selle vastuse, mida kuulda tahtis, pole vahet, sest kaaslasele on sõnad suhu pandud. Tegelikult taheti antud olukorras ju tema siirast arvamust, loodeti, et see on positiivne, aga sooviti ennekõike ausust. Olgu, võib ka küsida:"Mis sa mu uuest kleidist arvad?", aga isegi siit saadav reaktsioon pole ilmselt päris see. Loodeti ju, et ühest pilgust piisab, et riietust märgata ja, et see on nii kena, et kompliment tuleb ilma igasuguse provokatsioonita üle teise huulte. Vahel me ei saa oma soove väljendada, sest meie soov ongi, et midagi märgataks ilma, et me sellele tähelepanu juhiksime.
Võimalik, et see ongi lollus oodata mõistmist ilma sõnadeta, aga kuna minu arust kõik seda vahel soovivad ja teavad, et on hea tunne olla kellegagi, kes taipab linnulennult igat mõtet, siis ma esitan kaks punkti, mis lähevad teatud mõttes konflikti, aga mille järgi ma ise püüan elada:
1. Öelda kõike võimalikult otse, ausalt ja keerutamata välja nii palju kui võimalik.
2. Püüda inimesi mõista pilkudest, kehakeelest ja olla tähelepanelik ning kuulata, ilma ridade vahelt lugemisega hulluks minemata,
Äkki, et see on võimatu, aga ma proovin ikka.
Mis sina arvad?
Seoses selle mööda mõistmise ja arusaamatuste tekkimisega:)
ReplyDeleteminul vist "vedas": minu ema on täpselt selline inimene, kes ei ütle mida ta soovib, tunneb, tahab, kuid kui sa tema soovidest, tunnetest ega tahtmistest ise aru ei saa, siis on ta väga pettunud ja pahane, mistõttu on mul juba väikesest peale kasvatatud välja oskust "saa-minust-aru-kui-ma-seda-ei-näita", kuid siiski on ka mul oma emapoolt kaasa antud kingitus-oskusele vahel raske arusaada osadest inimestest, eriti neist, kellega ma alles tutvunud olen. Inimeste vastu, keda ma tunned juba aastaid, on mul juba välja kujunenud arusaam, et milline nende hääletoon või parasiitliigutus (nt huultenärimine) mida tähendada võib. Aga ometigi tegelikult ikkagi tekib neid arusaamatuse olukordi. Kasvõi täna, saan tuua näitena samasuguse loo nagu Tampere meile rääkis oma abikaasale kohvi ostmisest, läksin kohvikussse ja valisin pikalt koogikest, millega oma peiksi üllatada. Lõpuks leidsin mustika cheescake (ma ei tea miks nad seda seal eesti keelseks polnud tõlkinud) ja lasin ta kõik ära pakkida. Terve tee koju sõites oli mul ka selline õhin, et oi, nüüd on ta nii õnnelik, et ma tõin talle kooki ja siis olen ju ka mina õnnelik, kui ma olen saanud tema tuju paremaks teha. Jõudsin koju kui tema parasjagu ennast kraadis. Selgus, et tal on 38,1 kraadi kehatemperatuuri ning ta ei taa üldsegi midagi süüa. Ja mina olin jällegi õnnetu, mitte ainult sellepärast, et ta mul jälle haige on, vaid ka selle pärast, et ma olin nii palju tulevast õnnetunnet sellesse väikesesse koogikesse panustanud, niiet kui see tulemata jäi, siis tundsin ma jällegi, et see vaev oleks võinud olemata jääda.
Kahjuks on jah nii, et tihti tunneme ennast halvasti puhtalt tänu üksteise valesti mõistmisele.
Maria :)