Ma tunnen, et ma ei taha tarbimise teemal väga rääkida. See masendab mind ja pole ka mõtet rõhuda sellele, et liigne tarbmine on halb ja reostav. Usun siiralt, et kõik mu lugejad teavad seda juba.
Tahan öelda natuke brändiarmastuse kohta, sest minu arust on selles ilmingus ka natuke positiivsest, kuigi firmamärkide jumaldamisega ei maksa lolliks minna. Tugevat brändi, seostavad tarbijad, vahel õigustatult, vahel mitte, kvaliteediga. Mulle meeldib ütlus: "Ma pole piisavalt rikas, et osta odavaid asju." Kui firmamärk tõesti tagab kõrgema kvaliteedi ja toote vastupidavuse, siis on minu arust brändilembus teretulnud nähtus. Oluliselt säästlikum ja parem on osta üks hea asi, mis peab kaua vastu ja kui toode ennast tõestas, siis miks mitte teda ka teinekord osta?
Kui aga tegemist on lihtsalt mingi seletamatu hullusega kui kvaliteet pole tegelikult parem, aga ikka ostab keegi seda sama jama ning on oma valikuga õnnetu, no siis saab neile nõu anda see pilt siin:
 |
Sa ei tohi neid süüdistada jama eest, mida nad sulle müüsid. Sa maksid selle eest.
Samas tuleb tõdeda, et teinekord tahaks mõnda ilusat asja lihtsalt sellepärast, et see meeldib. Kui ma ausalt ütlen, siis minu arust, kui ost leiab kasutust, siis ei ole vahel harva ka enda rõõmuks millegi ostmine halb.
Meenub tsitaat filmist Klass: On inimesed, kes on isiksused, ja on inimesed, kel on isiksuse asemel firmakad
ReplyDelete