Käisin kursaõdede Janeti ja Ingelaga koos linnas kommunikatsiooni otsimas. Täitsa meeldiv ülesanne oli. Mulle meeldib lahtiste silmadega jalutada. Ma märkan tihti igassugeid silte kja muud sellist, aga kui spetsiaalselt otsima minna näeb kindlasti rohkem.
Leidsime linnapildist nii selliseid sõnumeid mis olid, helged, rõõmsad ning selgesti mõistetavad:
Tööta nagu sa ei vajaks raha
armasta nagu sa poleks kunagi haiget saanud
ja tantsi nagu keegi ei vaataks.
Eilne on ajalugu
Homne on saladus
Tänane on kingitus
Aga oli ka selliseid sõnumeid, mida võis mitmeti mõistetavad või mis ei püüdnudki algselt midagi öelda. Meile jäi silma selline moodne tänapäeva ema, kelle pilk on nutitelefonil ning riided sobivad ideaalselt käru värvidega kokku.
Isegi vanalinnas, kus paljud ehitised on justkui ajamöödumisest väliselt puutumata jäänud leiab traadita internet oma koha ka kaunimal uksel
Võimalik, et selline lähenemine, kuidagi jõhker. Kleepida suur roheline Wi-fi kleeps sellisele kaunistustega vanaaegsele uksele, aga samas on see ka kuidagi naljakas meeldetuletus sellest, et isegi kui need vanad majad meie ümber vanalinnas on teisest ajastust, kuulume meie ikkagi lahtutamatult 21. sajandisse.
Oma gruppi esindama saatsime sellise pildi:
Veel üks meeldetuletus sellest, et elame e-riigis kus eesti, vene, inglise ja teiste lippude kõrval leiab võrdset kajastust märk tasuta Wi-fi olemasolust. Seistes rivis sama olulisena. Internet ongi tänapäevasele inimesele oluline moodustades justkui omaette maailma, riigi. Vähemalt see on üks nendest võimalustest, kuidas meie valitud pilti tõlgendada…. aga mida see teile räägib?
Ma tahtsin juba pikemat aega seda teemat üles võtta, aga ma ei osanud seda kuidagi hästi ja tabavalt kirja panna, nii et ta istus mul mustandites. Nüüd siis üritan uuesti. Kirjutan sellisest fenomenist nagu "daily me" Lugesin selle kohta raamatu "The Contemporary Theory of the Public Sphere" 15. peatükist. "Daily me" tähendab põhimõtteliselt seda, et inimesed tarbivad ainult selliseid uudiskanaleid ja uudiseid, mis on nende enda eelistustega seotud, mitte ei saa tervikut uudispilti, kollektiivset kogemust, lugedes seda sama lehte, mis kõik teised. Mina mõtisklesin, et kas tegemist on probleemiga ja kas see ka reaalselt eksisteerib. Ma jõudsin järeldusele, et kuigi inimesed tarbivad sellist meediat nagu neile endale meeldib, saavad nad lõpuks ka ikkagi kollektiivse kogemuse. Ma olen nõus, et kõik loevad seda, mis neile huvi pakub. Usun ka, et on tore, et tänapäeval on valik nii lai, et kõigil on võimalus leida see väljaanne, mis räägib neile huvipakkuvast. Samal ajal on aga ka asju, mis huvitab väga suurt hulka, peaaegu kõiki, inimesi. Kui maailmas toimub midagi suurt ja raputavat või juhtub riigis midagi olulist, kuuleb sellest õige pea enamik, sest see puudutav kõiki. Sellepärast arvan, et isegi kui "daily me" fenomen teatud määral eksisteerib, siis ei ole see suureks probleemiks. Alati leidub sellist kõneainet, mis leiab kajatust paljudes, paljudes ringkondades. Täielikult ei teki olukorda, kus elatakse igaüks oma isiklikus väikses infomullis, teemadega, mis kõidab väikest gruppi. Arvan, et ühiskond ei saaks selliselt toimida, kasvõi juba seetõttu, et erinevate valdkondade ja huvigruppide liikmed suhtlevad teineteisega ja ühiseid jututeemasid peab ka olema.
Vastavalt loengus antud ülesandele jälgisin eile õhtul Solarise toidupoes inimeste tarbimisharjumusi.
Viisin oma väikese jälituse läbi üksi, sugugi mitte sellepärast, et ei oleks olnud toredaid inimesi kellegaga kampa lüüa, oli ja loodetavasti ei solvanud ma oma sooviga üksi olla kedagi. Ma tundsin, et omaette on lihtsam, rahulikum ja paistab vähem silma. Kartsin küll, et mis siis tõesti saab kui perekond lahku lööb, aga võin kohe ette öelda, et nii ei juhtunud, ette tulid hoopis teised ootamatud probleemid:
1. Täiuslikke perekondi, kus on ema-isa-laps on väga raske leida. Võib olla valisin ma lihtsalt vaatluseks vale aja, aga kui ma mõtlesin siis ma ei käinud ka ise lapsena eriti tihti terve perega koos poes.
Lõpuks vaatlesin nii seltskonda, mis koosnes kahest perekonnast kui ühte ema ja tütart.
2. Kui lähete vaatlust tegema üksinda, võite kindel olla, et kohtute mitmete vanade tuttavatega, kes kõik tahavad teada kuidas teil läheb. Esiteks kohtasin oma Eesti keele ja kirjanduse õpetajat keskkooli aegadest. Mul polnud plaani ei vaadeldavale perekonnale ega kellelegi teisele vahele jääda ja seega polnud ma ka ühtegi vabandust välja mõelnud ja vastasin tema küsimusele, mida ma tegema lähen midagi väga veidrat ja umbkaudset.
Teiseks kohtusin inimesega, kelle telefoninumbrit ega Facebooki mul pole ja keda polnud pikemat aega näinud. Üritasin hetkeks arendada nii vestlust kui jälgida seltskonda enda ees, aga sain aru, et sellest ei tule midagi välja. Tuttav küsis mu käest, et kas ma saadan sõnumeid, nii et vähemalt sain kinnitust sellele, et ma näen sellisel viisil märkmeid tehes normaalne välja.
3. Võite avastada, et inimesed tulevad, näevad ja ostavad, mitte ei tee pikka aeglast jalutuskäiku riiulite vahel.
Võimalik, et sellised probleemid tekivad ainult minul ja kõigi teiste retkedel ootavad neid teistsugused huvitavad takistused.
Mida veel naljakat?
Ah jaa. Oma püüdluses märkamatuks jääda otsustasin sel ajal, kui ema ja laps juustu üle arutasid, kõrval lauas veini degusteerida. Paraku tean ma veinidest täpselt nii palju:
Tegelikult mulle isegi ei maitse suurem osa veine, nii et ma ei tea, miks see algselt nii hea mõte tundus.
Sain vaatlusega loodetavasti päris hästi hakkama, Igal juhul oli see üks huvitav ja eriline ülesanne ning ilmselt selline, millest tulevad kõige lustakamad blogipostitused.
Lugesin seda Veronika Kalmuse artiklit. Esiteks oleks huvitav teada, kas praegu peaaegu 10 aastat hiljem on tema uuringu tulemused väga palju muutunud. Samas need tulemused ei tulnud väga üllatusena, nii et äkki on kõik ka hetkel nii?
Ma tunnen, et ma ei taha tarbimise teemal väga rääkida. See masendab mind ja pole ka mõtet rõhuda sellele, et liigne tarbmine on halb ja reostav. Usun siiralt, et kõik mu lugejad teavad seda juba.
Tahan öelda natuke brändiarmastuse kohta, sest minu arust on selles ilmingus ka natuke positiivsest, kuigi firmamärkide jumaldamisega ei maksa lolliks minna. Tugevat brändi, seostavad tarbijad, vahel õigustatult, vahel mitte, kvaliteediga. Mulle meeldib ütlus: "Ma pole piisavalt rikas, et osta odavaid asju." Kui firmamärk tõesti tagab kõrgema kvaliteedi ja toote vastupidavuse, siis on minu arust brändilembus teretulnud nähtus. Oluliselt säästlikum ja parem on osta üks hea asi, mis peab kaua vastu ja kui toode ennast tõestas, siis miks mitte teda ka teinekord osta?
Kui aga tegemist on lihtsalt mingi seletamatu hullusega kui kvaliteet pole tegelikult parem, aga ikka ostab keegi seda sama jama ning on oma valikuga õnnetu, no siis saab neile nõu anda see pilt siin:
Sa ei tohi neid süüdistada jama eest, mida nad sulle müüsid. Sa maksid selle eest.
Samas tuleb tõdeda, et teinekord tahaks mõnda ilusat asja lihtsalt sellepärast, et see meeldib. Kui ma ausalt ütlen, siis minu arust, kui ost leiab kasutust, siis ei ole vahel harva ka enda rõõmuks millegi ostmine halb.
Eelmises loengus tuli teemaks meie andmete privaatsus internetis ja see, et mis siis juhtuda võib kui keegi neile ligi pääseb ning kui olemas või olematu see privaatsus siis lõpuks on.
Me kursaõe Janetiga arendasime natuke, seda teemat kohvikus, just selle nurga alt, et õppejõud ütles midagi sellist, et temal ei ole midagi varjata.(Ma ei julge tsiteerida, võite mind parandada) Ma tahan öelda, et ka minul ei ole midagi varjata ja ometi ma ei taha, et kõik minust kõike teaksid. Ma ei postita palju oma nime alt ja mul on aliasi, mis ilmselt on küll leitavad ja ma olen alati arvestanud võimalusega, et kõik, mida ma veebi võib kunagi välja tulla, aga ikkagi ei eksponeeri ma kõikjal just Helina Ravasoona ja panen üldse üles väga vähe isiklikku infot. Miks?
Minu vaatenurk asjale on, et ma ei taha olla avatud raamat ja sellepärast teeb mind ettevaatlikuks mõte, et interneti privaatsust pole olemas. Kui kohutavalt surmigav on olla avatud raamat. Miks ma peaksin üldse kellegagi kokku saama, kui näen tema Facebooki seinalt ära isegi need pikantsed üksikasjad mida ma teada ei tahtnud? Lihtsalt sellepärast, et meil on viis "ühist sõpra". Jah, keegi ei tea meist päriselt kõike, aga ikkagi.
Niikuinii anname alateadlikult enda kohta palju infot. Mina vähemalt olen piisavalt edev, et igasse postitusse püüda panna midagi väga "minulikku". Peab lihtsalt oskama vaadata. Võib ju naljaviluks proovida, eriti kui te mind isiklikult eriti ei tunne, siis vaadake kui palju saate teada juba nende postituste põhjal siin.
Aga ikkagi - miks ma ei taha, et kõik minust kohe kõike teaksid? Lihtne, ma tahan, et inimestel oleks minuga huvitav, et neil oleks alati midagi uut avastada ja, et nad oleksid alati pisut uudishimulikud teada saamaks "Kes see Helina tegelikult on?" ning kui and lõpuks tunnevad mind, võib olla paremini kui ma ise, et siis saavad and kindlad olla, et tegemist on minu jaoks eriliste inimestega, lähedaste sõprade, perekonnaga.
Lähtun selles postituses Jussi Parikka siin esitatud mõtetest. Tal olid meediale iseenesest huvitavad vaatenurgad, kuigi minu arust käsitles ta korraga nii palju erinevaid mõtteid, et teda oli pisut raske jälgida, aga iseenest oli seal põnevaid aspekte.
Ta kõneles ka meedia tootmise(mitte nii) rohelisest poolest ja sellest kui palju ka füüsilist rämpsu tekib meedia tootmisega, milliseid metalle on vaja, et tehnloogiat toota, kui palju visatakse ära täiesti töökorras tehnikat ja sellest poolest pole ülikoolis eriti räägitud. Pidevalt räägitakse mürast ja üleliigsest infotulvast. Füüsilise prügi vaatenurk oli vahelduseks jälle värskendav, aga samas on mul ka hea meel, et seda liiga palju ei käsitleta. Mulle ei meeldi kui minu südametunnistusele pannakse midagi, mille parandamiseks on raske midagi ära teha. Ma ei viska ära töökorras tehnikat ega vaheta telefoni iga aasta välja, minu telefon, kui ma ei eksi on aastast 2007. (See pole isegi nutitelefon mitte! Nii uskumatu kui see ka pole!))
Kuna ma aga arvan ka, et väga paljud inimesed ostavad näiteks uue parema arvuti või telefoni või iPadi lihtsalt selleks, et olla "trendikam" või et pidada progressiga sammu, siis vahete vahel oleks hea neile meelde tuletada, millist reaalset reostust see tekitab. Lisaks ma ei saa aru miks peab nii meeleheitlikult kogu aeg tehnika viimast sõna taga ajama, aga see on minu probleem ja ma saan ka aru, et paljusid lihtsalt paelub see teema. See on normaalne -igalühel omad huvid, aga ikkagi, kui teil on selliseid sõpru võite neile moraali lugeda looduse reostuse kohta. Mulle endale tegelikult ei meeldi seda väga teha, nii et jätan teid sellise pisut õõvastava pildiga armsast tütarlapsest, kelle taga on vanade ära visatud arvutite kuhi. Kas tema ongi see noor trendikas tšikk, kes iga paari kuu järel oma targa telefoni uuema vastu vahetab või mida see pilt teile räägib?
(Tegelikult on tegemist pildiga jaapani anime'st ,,Rozen Maiden". Kõik õigused kuuluvad sarja omanikele ning kasutan seda pilti puht illustreerivatel eesmärkidel.)
Lugesin Agu Uudelepa tööd propaganda kohta ja kuigi see oli ka üldiselt hea lugemine jäi sealt minu jaoks eriliselt kõlama mõte, et me ei mäleta tihti fakte, vaid ainult tunnet või emotsiooni, mis nendega kaasnes. Esiteks arvasin, et nii ei saa olla. Muidugi ei jää meelde kõik mida kuuleme, aga midagi jääb ju ikka? Ma ju ometi tean palju põnevaid fakte, olulisi arve...
Aga siis sain aru, et tegelikult on selles mõttes ka tõde. Kui palju kordi on keegi küsinud minult:"Kas see oli ka hea raamat/film/etendus?" ja mina olen siis õnnelikult vastanud: "Jah! Ma nägin/lugesin seda mõni aasta tagasi! See oli väga hea!" ja siis avastan, et ma tegelikult ei mäleta eriti millest see oli, võimalik, et meenub mõni koht, mis mulle eriliselt muljet avaldas, aga on juhtunud, et ma tõesti ei tea muud kui seda, et minu meeles oli see hea. Ma olen ometi ainult 19-aastane ja tundub kuidagi imelik,et selline olukord võimalik on, aga.... tundub, et autoril oli siiski õigus.
Selline lühike mõtteavaldus siis - tahaksin teada, kas kellegi teisega on ka nii juhtunud? Äkki mul on lihtsalt mäluga probleeme.
Lugesin seda Raivo Palmaru artiklit. Mulle meeldis selle juures mõte, et mitte ainult meedia ei loo tähendusi, vaid me kõik loome. Lisaks ei mõista keegi maailma kunagi täielikult. Kui ma selle välja kirjutan tundub see kuidagi ilmselge, aga hetkel kui arutame selle üle, kas ajakirjandus loob või peegeldab, paistab see kuidagi ununema. Me justkui süüdistame meediat selles, et alati ei näidata maailma sellisena nagu see tegelikult on, vaid ainult ühte tahku teatud nurga alt. Samas tuleb artiklist aga hoopis välja, et inimeste jaoks on tõde tähtsam kui reaalsus. See, kuidas me maailma näeme, on olulisem sellest, milline see tegelikult on.
Ühest küljest pakkus loetu mulle teatavat meelerahu, sest see tähendab, et ükskõik kui hästi ja erapooletult ma ka enda meelest ei kirjuta, leidub ilmselt alati keegi, kes arvab, et ma loon tähendusi, sest inimesed mõistavad asju erinevalt.
Teisest küljest on tegemist ääretult ärevaks tegeva materjaliga, sest et pealtnägija saab kajastada sündmust ainult läbi oma silmade, nii nagu tema sellest aru saab ja tegemist ei ole igal juhul täieliku tõega isegi siis kui sellele lisada veel teise, kolmanda ja neljanda inimese vaade. Mida ma siis peaksin tegema kui saan aru, et reaalsust ma igal juhul peegeldada ei saa, sest ma ei mõista seda kunagi täielikult?!
Ilmselt on selline lahendus klišee ja mul on tunne, et lõpetan juba mitmendat postitust tõdemusega "tuleb anda endast parim", aga ma ei näe paremat lahendust. Tuleb proovida näha olukorda nii mitme nurga alt kui võimalik ja leida reaalsusele kõige lähedasem variant.
Enne kui ma kirjutan nendest mõtetest, mis selle nädala lugemistekstidest tekivad, tahan avaldada arvamust millegi tänases loengus jutuks tulnud kohta.
Nimelt tuli jutuks see, et kui keegi meist aru ei saa siis see on meie enda viga. Me ei seleta piisavalt selgelt oma mõtet, sellega seotud tagamaid, oma tundeid ja käitumise põhjuseid. Ma nõustun sellega ja olen alati arvanud, et otse välja öelda on parem, kui lisada oma sõnadele teistele tabamatut allteksti, lootes, et teine pool saab aru, pettudes kui ei saa. Selline käitumine survestab ka vastaspoolt, kes tulemusena hakkab iga sõna meeleheitlikult analüüsima, hirmus, et äkki jääb jälle midagi "ilmselget" tema jaoks märkamatuks. Sellega seoses meenus mulle loengu ajal see video. Ma jagan seda soovitusega siivutustest mööda vaadata(kui need häirivad):
AGA… kõigest eelnevast hoolimata mõtlesin ma ikkagi, et mõnikord me tahame, et meid mõistetaks, ilma, et me midagi ütleksime ja ma ei usu tegelikult, et see on meist rumal või naiivne lootus, eriti inimeste puhul, keda peame perekonnaks, sõpradeks, kallimateks. Üks asi on see, et ükskõik kui sõnavabas riigis me ka ei ela on asju, millest me ei taha pikemalt rääkida, mis on piinlikud, valusad ja väga mitmetahulised ja seetõttu ka raskesti seletatavad.
Aga teiseks, kui näiteks 1 naine paneb uue kleidi selga ja väljendab oma soove ja nende tagamaid selgelt: "Ma ostsin täna selle uue kleidi ja see meeldib mulle endale. Ma tahan, et sa ütleksid mulle, et see on ilus ja, et ma näen selles sale välja." Isegi kui ta nüüd saab selle vastuse, mida kuulda tahtis, pole vahet, sest kaaslasele on sõnad suhu pandud. Tegelikult taheti antud olukorras ju tema siirast arvamust, loodeti, et see on positiivne, aga sooviti ennekõike ausust. Olgu, võib ka küsida:"Mis sa mu uuest kleidist arvad?", aga isegi siit saadav reaktsioon pole ilmselt päris see. Loodeti ju, et ühest pilgust piisab, et riietust märgata ja, et see on nii kena, et kompliment tuleb ilma igasuguse provokatsioonita üle teise huulte. Vahel me ei saa oma soove väljendada, sest meie soov ongi, et midagi märgataks ilma, et me sellele tähelepanu juhiksime.
Võimalik, et see ongi lollus oodata mõistmist ilma sõnadeta, aga kuna minu arust kõik seda vahel soovivad ja teavad, et on hea tunne olla kellegagi, kes taipab linnulennult igat mõtet, siis ma esitan kaks punkti, mis lähevad teatud mõttes konflikti, aga mille järgi ma ise püüan elada:
1. Öelda kõike võimalikult otse, ausalt ja keerutamata välja nii palju kui võimalik.
2. Püüda inimesi mõista pilkudest, kehakeelest ja olla tähelepanelik ning kuulata, ilma ridade vahelt lugemisega hulluks minemata,
Ma olen alati mõelnud, et ajakirjanduse üheks peamiseks eesmärgiks on tuua tõde päevavalgele ja seega ka leidnud, et erinevate poliitiliste skandaalide päevavalgele toomine on õige, vajalik ja isegi hea, aga lugudes seda Manuells Castellsi kirjutist mõistsin ma korraga, et kõigist inimestest on võimalik midagi halba kirjutada. Me kõik oleme valetanud, käitunud nii, et soovime hiljem, et keegi sellest teost midagi ei teaks.(Samas nagu Castells välja tõi on meil komme on vägitegudega uhkustada). Ma ei taha öelda, et ajakirjandus peaks vaiksemalt võtma. Tahan öelda, et inimesed peaksid poliitikutest lugedes mitte jõudma tõdemuseni, et nad on kõik räpased ja halvad, vaid teadvustama ka seda, et meis kõigis on midagi halba. See tõdemus ei õigusta kõige räigemaid kuritegusid, kuid aitab ehk siiski inimesi mitte liiga kergekäeliselt hukka mõista või arendab vähemalt võimet ka ennast teiste kõrval kriitiliselt hinnata.
Muidugi on ka kõigi enda teha milline kuvand neist maalitakse. Just nagu eilses loengus välja tuli peame oskama ennast piisavalt õigest küljest avada või täidetakse lüngad meie kohta meie eest, tihtilugu valede oletustega.
Kergemal teemal, Castell kirjutas selle kohta, et suurfirmad ostavad ära sotsiaalvõrgustikke
ja saite ning peavad suutma jääda võimalikult tagaplaanile, et mitte kasutajaid ära ajada. Minu arust nad ei suuda seda. YouTube on kasutajasõbralikuse kohapealt ainult allamäge läinud. Asi pole isegi mitte igal pool ilutsevates reklaamides, asi on selles, et ma olen sunnitud ühildama oma kasutaja Google accountiga ja iga natukese aja tagant uuritakse, kas ma ikka ei taha oma pärisnime kasutada. Ei, endiselt ei taha.
Muide Google omab ka bloggerit ja hoolimata oma üritsustest teha teist kasutajat, mis oleks seotud teise Google'i meiliga pidin lõpuks jääma selle eelmise aasta septembris loodud kasutaja juurde.
Kas teil on sarnaseid ebameeldivad kogemusi või olen ma lihtsalt üks halvasti toimiv kasutaja?
