Eelmises loengus tuli teemaks meie andmete privaatsus internetis ja see, et mis siis juhtuda võib kui keegi neile ligi pääseb ning kui olemas või olematu see privaatsus siis lõpuks on.
Me kursaõe Janetiga arendasime natuke, seda teemat kohvikus, just selle nurga alt, et õppejõud ütles midagi sellist, et temal ei ole midagi varjata.(Ma ei julge tsiteerida, võite mind parandada) Ma tahan öelda, et ka minul ei ole midagi varjata ja ometi ma ei taha, et kõik minust kõike teaksid. Ma ei postita palju oma nime alt ja mul on aliasi, mis ilmselt on küll leitavad ja ma olen alati arvestanud võimalusega, et kõik, mida ma veebi võib kunagi välja tulla, aga ikkagi ei eksponeeri ma kõikjal just Helina Ravasoona ja panen üldse üles väga vähe isiklikku infot. Miks?
Minu vaatenurk asjale on, et ma ei taha olla avatud raamat ja sellepärast teeb mind ettevaatlikuks mõte, et interneti privaatsust pole olemas. Kui kohutavalt surmigav on olla avatud raamat. Miks ma peaksin üldse kellegagi kokku saama, kui näen tema Facebooki seinalt ära isegi need pikantsed üksikasjad mida ma teada ei tahtnud? Lihtsalt sellepärast, et meil on viis "ühist sõpra". Jah, keegi ei tea meist päriselt kõike, aga ikkagi.
Niikuinii anname alateadlikult enda kohta palju infot. Mina vähemalt olen piisavalt edev, et igasse postitusse püüda panna midagi väga "minulikku". Peab lihtsalt oskama vaadata. Võib ju naljaviluks proovida, eriti kui te mind isiklikult eriti ei tunne, siis vaadake kui palju saate teada juba nende postituste põhjal siin.
Aga ikkagi - miks ma ei taha, et kõik minust kohe kõike teaksid? Lihtne, ma tahan, et inimestel oleks minuga huvitav, et neil oleks alati midagi uut avastada ja, et nad oleksid alati pisut uudishimulikud teada saamaks "Kes see Helina tegelikult on?" ning kui and lõpuks tunnevad mind, võib olla paremini kui ma ise, et siis saavad and kindlad olla, et tegemist on minu jaoks eriliste inimestega, lähedaste sõprade, perekonnaga.
No comments:
Post a Comment