Ümbersuunamine

Tundub, et siia blogisse satub õnnestunud nimevaliku tõttu ikka veel palju rahvast. Kuna ma enam siia kunagi midagi ei kirjuta - sai ju see ajaveeb vaid ühe kursuse raames loodud - siis pakun neile, kel ikka kange tahtmine on midagi minu kirjutatut lugeda võimalust tšekkata mu filmiteemalist blogi.

Olen sinna suhteliselt järjepidevalt kirjutanud ja seega julgen lubada, et kirjutan ka edaspidi.

http://studyinfilms.blogspot.com.ee

Kui juhtub, et keegi jubedalt tahab seda bloginime endale siis - äkki annab kuidagi korraldada?

Nägemist!

Ongi käes aeg kirjutada viimane postitus. Võimalik, et tulen siia blogisse kunagi ülikooli raames tagasi, kui mõnel teisel kursusel peaks seda vaja minema. Oma isikliku eluga ma oma lugejaid kostitama ei hakka.

Tagasi vaadates möödunud kursusele, pean tunnistama, et oli tore. Loengud olid huvitavad ja köitvad, kodused tööd samuti. Mulle isiklikult väga meeldib selline tööjaotus, et iga nädal peab natuke miskit kirjutama/lugema. Nii on igas mõttes lihtsam, kõike korraga meelde jätta on ilmselgelt väga raske. Ma leidsin ka, et ülesanded olid väga loomingulised ja üllatavad. Blogides ei ole nii väga sellist tunnet nagu teeksid midagi kohustuslikku. Praktilised tegevused olid ehk esiti pisut nõutuks trgevad, aga pole halb midagi uut proovida. Lugesin ka osade oma kaaslaste kirjutisi ja leidsin sealtki huvitavat materjali.  Üldiselt ma ei loe blogisid, aga selle loengu raames loodud blogid on kindlasti suures jaos väga sisukad ja annavad ajaveebi pidamisele hea nime.

Miinus poole pealt pean nentima seda, et kuigi teoreetiline lugemine oli huvitav, siis ka kohati raskesti kättesaadav. Tore, et õppejõud pakkus palju alternatiive, aga näiteks "The Contemporary Theory of the Public Sphere" pakkus küll parajat väljakutset, mitte ainult sisu, vaid ka leidmise poolest. Lõpuks õnnestus mul e-variant, 14 päevaks omandada. Ma ei kujuta ette kuidas keegi sellise ajapiiranguga terve teose läbi töötab. Kolm peatükki ehk küll. Lugemine ise valmistas kohati väljakutseid, kuid selles pole midagi halba. 

Rohkem ma eriti kriitikat ei leia. Loeng oli igati uudne ja teistsugune. Vahel oli raske moodle sõnumite voolus orienteeruda, aga sain ka sellega hakkama.

Sain kursuselt kindlasti näiteks vaatlusalast praktikat ja võimaluse vaadata teatud teemasid teise pilguga.  Samuti olen kindel, et kuulsin loengutel palju selliseid mõtteid, mis jäävad kummitama ning mille juurde hiljem tagasi tulla.

Seniks soovin kõigile ilusat lähenevat jõuluaega

Helina

Joonistame seintele

Pidin just hakkama kirjutama toidust, maasikatest ja mandariinidest, kui mu pilku haaras üks Postimees online'i uudis, mis meenutas mulle meie möödunud loengut. Seda lugu saab lugeda siin. Väga kokkuvõtlikult võib öelda, et Türgis tahetakse vangi panna üks 13-aastane. Seinale sodimise eest. Loengus tekkis meil elav arutelu, et kas grafiti on siis ikkagi kunst  ja sõnum või lihtsalt sodimine. Isiklikult olen arvamusel, et vahest on tegemist kunstiga, aga sõnumiga peaaegu alati. Antud loos aga sellist küsimust üldse ei teki, ainuke probleem on selles, kas panna laps vangi või mitte? Türgis on teistsugune ühiskond ja ma mõistan seda, aga ikkagi ei jõua mulle kohale, kuidas on isegi mõeldav, et 13-aastane pannakse vangi, selle eest, et ta kirjutas seda, mida kuulis teisi ütlevat. Minu meelest pole siin lapsel küll mingit süüd. Ma ei saa öelda, et hetkel olid need sõnumid kunst, aga sõnumid ikka. Kellegi teise suust sinna seinale kantud. Kolmteist ei ole muidugi nii süütu vanus kui näiteks kaheksa, aga äkki laseks tal lihtsalt seina pesta?… Oh jah.

Kui üldse lastest ja sellest teemast rääkida, siis mina mäletan, et väiksena ma ei saanud üldse aru, mis mõte grafitil kui sellisel on. Natuke naljakas mõelda, aga mina pidasin seda siis sodimiseks ja vaatasin selle maja seina, kus hetkel asub Siili Maxima ja küsisin oma isalt, et miks inimesed nii teevad. Tema seletas mulle, et see on inimeste viis näidata, et nad olid siin. Ma ei saanud ikkagi väga aru ja ta siis lihtsalt ütles, et küllap ma kunagi mõistan. Mõistangi ja olen näinud palju sellist grafitit, mis teeb meele heaks. Kord näiteks kirjutas keegi Mustamäe pargipinkidele "Mõtle positiivselt!" ja joonistas ühe rõõmsa tüübi sinna kõrvale. Kurb on aga mõelda, et on inimesi, kes ikka mõtlevad sama sirgjooneliselt kui mina umbes 7-aastasena.

Jätan teid siis kellegi teise seinajoonistusega, mille internetist leidsin. Pidage seda siis vangistuse vääriliseks või kunstiks.

Lapsed ja valikuvabadus

Õppejõud märkis oma loengus, et mõned vanemad tirivad oma last enda järel nagu kartulikotti kui väljas käivad. Olen nõus, et on selliseid, kuid mina olin oma vaatlusel just meeldivalt üllatunud kui kenasti vanemad oma lastele valikuvabadust annavad. Muidugi, ei saa seda vabadust viia piirini, kus laps lihtsalt kõike saab, aga kahe mahla või kommipaki vahel valiku andmine on hea asi.

Valiku andmisest rääkis ka Danah Boydi blogi postitust, kus kirjutakse vanemate negatiivsest reaktsioonist seoses Facebooki uuendusega, mis lubab ka alla 18 aastastel oma postitusi avaldada. Annab võimaluse valida. Lugesin ja tõdesin rõõmuga, et minu arvates vähemalt enamik eesti vanemaid veel sellised ei ole.  Eesti vanemad jätavad nii reaalses kui virtuaalmaailmas oma lastele  meeleldi valiku. Lasevad neil piisavalt maailma avastada ega mähi neid liigse vati sisse.

Minu arust on olukord Eestis parem ja ma pole kuulnud, et keegi Facebooki uuendust pahaks oleks pannud, Ma loodan ka, et eesti vanemad ei muutu kunagi nii hüsteeriliseks oma laste interneti turvalisuse suhtes. Kindlasti on tark informeerida inimesi internetis valitsevatest ohtudest, kuid aeg-ajalt jääb mulle vahel mulje, et vanemale generatsioonile maalitakse ekslikult selline pilt, et internet on pedofiilidest ja pornost kubisev must auk. Ma loodan, et kunagi sellist arusaama siin juurutada ei suudeta.

Tunnen võrgu vahendusel mitut USA kodanikku ja võin julgelt öelda, et seal on palju vanemaid, kes on veendunud, et iga kolmas kasutaja on tegelikult 60-aastane vanamees. Seega saan ka aru miks seal säärane reaktsioon on.

Jätan avatuks ka võimaluse, et lähtun  oma arvamuses ekslikult oma enda tutvusringkonnast. Tahaksin kommentaarides kuulda teie arvamust.

Millest mõtled?

Tahtsin kirjutada millestki John Fiskeli "Introduction to communication studies" seoses. Valikut oli laialt, sest tegemist oli ilmselt siiamaani ühe mu lemmiku lugemismaterjaliga, aga otsustasin lõpuks rääkida mürast.  Infomürast räägitakse kohutavalt palju ning sellest, et kogu uudistevoolu sisse kaob oluline justkui ära ka. Mulle aga meeldis üks hoopis teis tlaadi mõte. Kui enda mõtted on huvitavamad kui info, on ka see müra. Ma polnud sellele varem niimoodi mõelnudki, aga see on täiesti tõsi! Tihti olen püüdnud midagi lugeda või kuulata ja mõtted lähevad lihtsalt mujale. Justkui tahaks kuulata, oleks vaja kuulata, aga on palju muud mille mõelda.  Kui liiga suurt uudistevoolu annaks puhastada, telekapilti seadistada, siis mida teha selle müraga oma peas? Ilmselt peab sõnumi saaja oma tähelepanu harjutama ning saatja oma sõnumi piisavalt huvitavalt esitama. Igal juhul oli see huvitav ja uus mõttekäik, mida ma ei oodanud.

Loodetavasti oli minu sõnum piisavalt huvitav, et lugeja tähelepanu köita. Pean ausalt tunnistama, et mina tegin kirjutamise vahepeal ka muud ning kõrvalised asjaolud köitsid pisut mu tähelepanu.

Jätan teid kaunist advendiõhtut nautima ühe väga positiivse ja toreda uudisega. Tallinn on valitud üheks maailma ilusaimaks talvesihtkohaks. Ärme siis lumisest ilmast ja külmast meelt heida.

Pildiretkel

Käisin kursaõdede Janeti ja Ingelaga koos linnas kommunikatsiooni otsimas. Täitsa meeldiv ülesanne oli. Mulle meeldib lahtiste silmadega jalutada. Ma märkan tihti igassugeid silte kja muud sellist, aga kui spetsiaalselt otsima minna näeb kindlasti rohkem.

Leidsime linnapildist nii selliseid sõnumeid mis olid, helged, rõõmsad ning selgesti mõistetavad:

Tööta nagu sa ei vajaks raha

armasta nagu sa poleks kunagi haiget saanud

ja tantsi nagu keegi ei vaataks.

Eilne on ajalugu

Homne on saladus

Tänane on kingitus

Aga oli ka selliseid sõnumeid, mida võis mitmeti mõistetavad või mis ei püüdnudki algselt midagi öelda. Meile jäi silma selline moodne tänapäeva ema, kelle pilk on nutitelefonil ning riided sobivad ideaalselt käru värvidega kokku.

Isegi vanalinnas, kus paljud ehitised on justkui ajamöödumisest väliselt puutumata jäänud leiab traadita internet oma koha ka kaunimal uksel

Võimalik, et selline lähenemine, kuidagi jõhker. Kleepida suur roheline Wi-fi kleeps sellisele kaunistustega vanaaegsele uksele, aga samas on see ka kuidagi naljakas meeldetuletus sellest, et isegi kui need vanad majad meie ümber vanalinnas on teisest ajastust, kuulume meie ikkagi lahtutamatult 21. sajandisse. 

Oma gruppi esindama saatsime sellise pildi:

Veel üks meeldetuletus sellest, et elame e-riigis kus eesti, vene, inglise ja teiste lippude kõrval leiab võrdset kajastust märk tasuta Wi-fi olemasolust. Seistes rivis sama olulisena. Internet ongi tänapäevasele inimesele oluline moodustades  justkui omaette maailma, riigi. Vähemalt see on üks nendest võimalustest, kuidas meie valitud pilti tõlgendada…. aga mida see teile räägib?

Daily me probleemist

Ma tahtsin juba pikemat aega seda teemat üles võtta, aga ma ei osanud seda kuidagi hästi ja tabavalt kirja panna, nii et ta istus mul mustandites. Nüüd siis üritan uuesti.

Kirjutan sellisest fenomenist nagu "daily me" Lugesin selle kohta raamatu "The Contemporary Theory of the Public Sphere" 15. peatükist. 

"Daily me" tähendab põhimõtteliselt seda, et inimesed tarbivad ainult selliseid uudiskanaleid ja uudiseid, mis on nende enda eelistustega seotud, mitte ei saa tervikut uudispilti, kollektiivset kogemust, lugedes seda sama lehte, mis kõik teised. 

Mina mõtisklesin, et kas tegemist on probleemiga ja kas see ka reaalselt eksisteerib. Ma jõudsin järeldusele, et kuigi inimesed tarbivad sellist meediat nagu neile endale meeldib, saavad nad lõpuks ka ikkagi kollektiivse kogemuse. Ma olen nõus, et kõik loevad seda, mis neile huvi pakub. Usun ka, et on tore, et tänapäeval on valik nii lai, et kõigil on võimalus leida see väljaanne, mis räägib neile huvipakkuvast. Samal ajal on aga ka asju, mis huvitab väga suurt hulka, peaaegu kõiki, inimesi. Kui maailmas toimub midagi suurt ja raputavat või juhtub riigis midagi olulist, kuuleb sellest õige pea enamik, sest see puudutav kõiki. Sellepärast arvan, et isegi kui "daily me" fenomen teatud määral eksisteerib, siis ei ole see suureks probleemiks. Alati leidub sellist kõneainet, mis leiab kajatust paljudes, paljudes ringkondades. Täielikult ei teki olukorda, kus elatakse igaüks oma isiklikus väikses infomullis, teemadega, mis kõidab väikest gruppi. Arvan, et ühiskond ei saaks selliselt toimida, kasvõi juba seetõttu, et erinevate valdkondade ja huvigruppide liikmed suhtlevad teineteisega ja ühiseid jututeemasid peab ka olema.