Joonistame seintele

Pidin just hakkama kirjutama toidust, maasikatest ja mandariinidest, kui mu pilku haaras üks Postimees online'i uudis, mis meenutas mulle meie möödunud loengut. Seda lugu saab lugeda siin. Väga kokkuvõtlikult võib öelda, et Türgis tahetakse vangi panna üks 13-aastane. Seinale sodimise eest. Loengus tekkis meil elav arutelu, et kas grafiti on siis ikkagi kunst  ja sõnum või lihtsalt sodimine. Isiklikult olen arvamusel, et vahest on tegemist kunstiga, aga sõnumiga peaaegu alati. Antud loos aga sellist küsimust üldse ei teki, ainuke probleem on selles, kas panna laps vangi või mitte? Türgis on teistsugune ühiskond ja ma mõistan seda, aga ikkagi ei jõua mulle kohale, kuidas on isegi mõeldav, et 13-aastane pannakse vangi, selle eest, et ta kirjutas seda, mida kuulis teisi ütlevat. Minu meelest pole siin lapsel küll mingit süüd. Ma ei saa öelda, et hetkel olid need sõnumid kunst, aga sõnumid ikka. Kellegi teise suust sinna seinale kantud. Kolmteist ei ole muidugi nii süütu vanus kui näiteks kaheksa, aga äkki laseks tal lihtsalt seina pesta?… Oh jah.

Kui üldse lastest ja sellest teemast rääkida, siis mina mäletan, et väiksena ma ei saanud üldse aru, mis mõte grafitil kui sellisel on. Natuke naljakas mõelda, aga mina pidasin seda siis sodimiseks ja vaatasin selle maja seina, kus hetkel asub Siili Maxima ja küsisin oma isalt, et miks inimesed nii teevad. Tema seletas mulle, et see on inimeste viis näidata, et nad olid siin. Ma ei saanud ikkagi väga aru ja ta siis lihtsalt ütles, et küllap ma kunagi mõistan. Mõistangi ja olen näinud palju sellist grafitit, mis teeb meele heaks. Kord näiteks kirjutas keegi Mustamäe pargipinkidele "Mõtle positiivselt!" ja joonistas ühe rõõmsa tüübi sinna kõrvale. Kurb on aga mõelda, et on inimesi, kes ikka mõtlevad sama sirgjooneliselt kui mina umbes 7-aastasena.

Jätan teid siis kellegi teise seinajoonistusega, mille internetist leidsin. Pidage seda siis vangistuse vääriliseks või kunstiks.